1949. aastal soovis Arnold Hoyer juhtida tähelepanu oma perekonna pikale traditsioonile pillimeistruses ja esitas esmakordselt firma asutamisaastaks 1874, millest on sellest peale kinni peetud. Ta sai ka pidulikult märkida äri seitsmekümne viie aastat. Selle kuupäevaga viitas ta selgelt vanaisale Franz Hoyerile. Tänapäeva vaatenurgast ei saa enam täielikult rekonstrueerida, miks ta ei tuginenud ka vanavanaisale, kes oli tõestatavalt asutanud poogenpillidele ja keelte kedrale keskendunud muusikariistade äri juba 1838. aastal, samal ajal kui tema isa Josef Hoyeri iseseisev näppepillide töökoda algas 1894. aastal. Kuna kitarr seisis Arnold Hoyeri töö keskmes, tundub tõenäoline, et 1874 tähistab Franz Hoyeri kitarride lisamist firma sortimenti. Arnold Hoyerile oma äsja asutatud Baieri firmaga oli see otsustav hetk. Nii sai 1874. aastast Hoyer Guitarsi võtmeaasta — järeldus, mida soovitab ka firma enesetutvustus Schönbachi Heimatbuchis 1969. aastal.

Sajandivahetuse paiku kauples tema firma nime all „J. F. Hoyer’s Sons“. See on „Hoyer Guitarsi“ otsene eelkäija. Asutajad olid Arnold Hoyeri vanavanaisa Johann Josef Hoyer (1815–1876) ja tema vend. Johann Josef oli koolitatud viiulimeister. Ta lisas peagi keelte kedra viiulitootmisele ja avas lõpuks laia muusikariistade kaubanduse. Ta oli oma otsese suguvõsaliini esimene, kes võttis ette pillimeistruse; tema esivanemad olid olnud karusnahakauplejad, tünnisepad ja möldrid.

Pärast kahte venda jätkas firmat Franz Hoyer (1842–1878), Johann Josefi poeg. Franz oli keelte kedraja ja pillikaupleja. Triestes 1871. aastal autasustati tema maja pille näitusel „Esposizione Agricolo-Industriale e di Belle Arti“. 1870. aastatel suutis ta ehitada muljetavaldava elu- ja ärihoone Schönbachis Falkenauer Straßel (nr 316), mis jäi firma asukohaks kuni väljasaatmiseni Schönbachist pärast Teist maailmasõda. Franz suri 1878. aastal vaid 36-aastaselt. Tema naine Elisabeth Hoyer (1842–1920), sünd. Mettal, jätkas firmat, kuni tütar Rosalia Anna (s. 1867) ja poeg Josef (s. 1870) sisenesid ja hiljem selle üle võtsid. Rosalia abiellus Graslitzi kaupmehe Josef Wohlrabiga 1890. aastal. 1890. aastate keskel jagati firma õdede-vendade vahel. Rosalia ja Josef Wohlrab viisid kaubanduse järk-järgult Graslitzi, kus see jätkus kuni 1945. aastani (viimati nime all „J. F. Hoyer’s Grandsons“), samal ajal kui Josef Hoyer jäi vanemate kinnistule Schönbachis ja keskendus näppepillide tootmisele.

Josef Hoyer oli perekonna esimene näppepillimeister — rahutu, äriliselt osav ja innovatiivne. Juba 1896. aastal oli tal oma stend Põhja-Böömimaa kaubandusnäitusel Hohenelbes (tänapäeval Vrchlabí). Tema töökoda pälvis seal kuldmedali. Aasta hiljem Bodenbachis (tänapäeval Podmokly) sai ta hõbemedali.

Väga vähesed Schönbachi meistrid võtsid ette vaevalise tee näitustel osaleda. Josef otsis otsest kontakti klientidega. Ta trükkis juba 1890. aastatel oma katalooge. 1897. aastal ilmus tähelepanuväärne täisleheküljeline kuulutus Schönbachi reklaamvoldikus neljas keeles: saksa, inglise, prantsuse ja itaalia.

1900. aastal avas Josef uue peatüki, kui ta 20. novembril abiellus Marie Mayeriga. Kuus last jõudis täiskasvanuikka. Kolm poega said näppepillimeistriteks: Arnold (s. 1905), Rudolf (s. 1906) ja Roman (s. 1912). Kui mood pöördus tsitri vastu, keskendus Josef mandoliinidele ja üha enam kitarritele. Tema kirjaplank kasutas nüüd „meistritöökoda“, erialadena õhkresonants-tsitrid, meistrikitarid ja kunstniku kvaliteediga mandoliinid.

Josef ei jätnud midagi juhuse hooleks toonipuid valides, ostes neid ise enne Esimest maailmasõda Karpaatides ja Alpides. 1913. aastal patenteeris ta arengu Saksamaal. Saksa-Böömimaa regionaalnäitusel Komotaus (tänapäeval Chomutov) 1913. aastal pälvis ta taas kuldmedali.

1920. aastate esimene pool oli Schönbachile tõusu aeg. 1927. aastal, taastatud enesekindluse väljendusena, püstitas linn oma viiulimeistrite monumendi keskusesse.

Josef elavdas ja laiendas oma töökoda. 1926. aastal reklaamis ta Viini ajakirjas „Zeitschrift für die Gitarre“ oma meistritöökoda kitarrite ja tsitritele. Ta tõstis tõenäoliselt perekonnamaja aadressil Falkenauer Straße 316 korruse võrra ja kasutas tootmiseks ka naabermaja nr 385.

Pojad Arnold (s. 1905), Rudolf (s. 1906) ja Roman (s. 1912) sisenesid firmasse kordamööda. Arnold oli formaalselt õpipoiss hiljemalt 1919. aastast. Josefi maine oli selline, et paljud otsisid tema juures väljaõpet. Esimene foto Hoyerite töökojast 1920. aastate keskpaigast näitab kaheksat inimest.

Kogu „Schönbachi süsteem“ tööjaotusest ja spetsialiseerumisest tuli ümber istutada. Püüdlused suletud asula jaoks Tennenlohes esmalt ebaõnnestusid; München käskis Garmisch-Partenkircheni ja Mittenwaldi. Juba Erlangeni ümber asunud firmad — mitte vähem Arnold Hoyer — keeldusid uuesti kolimast.

Alles püsiv ülesehitus ja 1948. aastal valitud Erlangeni piirkonnaülem Hönekopp tõid rühmad piirkonnas kokku. Alates 1949. aasta oktoobrist kerkis Bubenreuthis „viiulimeistrite asula“.

Arnold ei kolinud pärast 1949. aastat Bubenreuthi; ta jäi Tennenlohesse. 1947. aastaks oli ta ostnud suurema krundi ja aasta hiljem ehitanud maja. Märkimisväärselt andis ta peagi pärast valuutareformi välja kataloogi, mida peetakse esimeseks selles harus sõjajärgsel ajal. Kaas näitas, mida ta mõistis: archtopid.

Pärast Arnold Hoyeri varajast surma võttis tema poeg Walter Hoyer (1938–2026) 1967. aastal juhtimise üle. Ta moderniseeris tootmist kvaliteetsete western- ja elektrikitarride suunas. 1966. aastal oli ta sooritanud meistrieksami. Tema juhtimisel tekkisid „HG“-seeria mudelid ja ebatavaline „Foldaxe“ kokkupandava kaelaga.

Rasketel majandusaegadel tuli 1976. aastal esitada pankrotiavaldus vaatamata brändi kultusstaatusele. Tootmine jätkus mõned aastad Erlangeni Thalermühles, kuni see lõpuks 1987. aastal lõppes.

Pärast lõppu 1980. aastatel olid kaubamärgiõigused esmalt Saksa muusika hulgimüüjal ja hiljem eraisikul Saksamaal. Alates 2009. aastast kuulub ajalooline bränd Martin Ritterile, Singapore, kes töötab hoolika, pikaajalise taaselustamise kallal.

Kümnendeid leidsid Hoyer-pillid tee professionaalsete muusikuteni, kollektsionäärideni ning tuntud lava- ja stuudiotootmistesse. Ajaloolised Hoyer-pillid naudivad endiselt erilist mainet tundjate, kollektsionääride ja mängijate seas. Sellele me ehitame.